Nagu vits vette

Originaali tiite

Lee Child

Gone Tomorrow

Bantam Books

2009

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ingrid Eylandt-Kuure

Kujundanud Toomas Niklus

Copyright © Lee Child, 2009

© Tõlge eesti keelde. Toomas Taul, 2020

ISBN 978-9985-3-4829-1

e-ISBN 9789985349144

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2020

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

Mu naiseõdedele Leslieleja Sallyle, kahele haruldaselt võluvaleja väärt naisele

ÜKS

Enesetapupommareid on kerge ära tunda. Neist aimub otsekohe palju sellist, mis räägib ise enda eest. Eeskätt põhjusel, et nad on närvis. Nimigi ütleb, et see on neile kõigile esimene kord.

Iisraeli vastuluure kirjutas õpiku, kuidas end nende eest kaitsta. Meile räägiti, mida tuleks tähele panna. Õpikus oli asjalikke tähelepanekuid ja põikeid psühholoogiasse ning terve loetelu teatud käitumuslikest iseärasustest. Mulle tutvustas seda kõike kakskümmend aastat tagasi üks Iisraeli armee kapten. Ta vandus, et see vastab sajaprotsendiliselt tõele. Seetõttu vannun ka mina, et nii on, sest tol ajal olin ma kolmenädalasel lähetusel ja töötasin peaaegu kogu selle aja temaga koos, nii Iisraelis üldisemalt kui konkreetselt Jeruusalemmas, Läänekaldal, Liibanonis, puhuti ka Süürias ja Jordaanias, bussides ja kauplustes ja rahvast täis kõnniteedel. Ma hoidsin oma silmad lahti ja sirvisin samal ajal mõttes punkthaaval seda nimekirja.

Kakskümmend aastat hiljem on see mul ikka veel peas. Ning ma seiran endiselt valvsalt ümbrust. Puhtalt harjumusest. Mingitelt teistelt tüüpidelt võtsin ma üle ühe teise mantra: vaata, ära näe, kuula, ära kuule. Mida erksam sa oled, seda kauem elad.

Meessoost kahtlusaluse kohta on selles nimekirjas kaksteist punkti. Kui aga tegu on naisega, siis üksteist. Meeste puhul lisandub äsja puhtaks raseeritud nägu. Meespommarid ajavad oma habeme maha. See aitab neil massi hulka sulanduda. Tagajärjeks on kahvatum nahk näo alaosas. Näo omanik pole viimasel ajal päikese käes viibinud.

Aga mind ei huvitanud raseeritud näod.

Ma töötasin, lähtudes üheteistkümnepunktisest loendist.

Ma otsisin naist.

Sõitsin metroos, New York Citys. Kell kaks öösel, Lexington Avenue liini rongis number 6, mis suundus parajasti äärelinna. Ma olin läinud peale Bleecker Streeti peatusest platvormi lõunapoolses otsas, astudes vagunisse, mis oli tühi, kui mitte arvestada viit inimest. Kui metroorongi vagunid on rahvast täis, mõjuvad nad väikeste ja hubastena. Tühjad vagunid seevastu tunduvad hiigelsuured ja koopataolised ning tekitavad üksindustunnet. Öösel näivad vagunite tuled soojemad ja põleksid justkui eredamalt, kuigi tegemist on samade tuledega, mida kasutatakse päeval. Muid tulesid ei olegi. Ma lösutasin kaheinimeseistmel ustest põhja pool, vaguni rööbastepoolsel küljel. Kõik ülejäänud viis reisijat istusid minust lõuna pool pikkadel pink-istmetel, küljetsi, seljaga vastu seina, üksteisest eemal, ja vahtisid tuimalt enda ette tühjusse, kolm inimest vasakul ja kaks paremal pool.

Meie rongi number oli 7622. Kunagi sõitsin ma 6. rongis kaheksa peatusevahet ühe kergelt segase tegelase kõrval, kes rääkis rongist, milles me parajasti viibisime, samasuguse vaimustusega, nagu enamik mehi räägib spordist või naistest. Seetõttu ma teadsin, et mainitud numbriga rong on mudel R142A, et see on New Yorgi metroos uusim, ehitati Jaapanis Kobes, Kawasaki tehases, saadeti meritsi USA-sse, toodi haagisveokil 207. tänava depoosse, tõsteti seal kraanaga rööbastele ning pukseeriti siis 180. tänavale, kus seda katsetati. Ma teadsin, et see rong on mõeldud kapitaalremondita läbima 320 000 kilomeetrit. Teadsin, et rongi automaatne teadustus süsteem jagab juhiseid mees-, infot aga naishäälega, ning et taoline jaotus väideti olema juhuslik, kuid et tegelikult arvasid transpordiülemused selle olevat psühholoogiliselt mõjuvama. Ma teadsin, et teksti sisselugejad töötasid Bloomberg TV-s, kuid see oli aastatel, mil Mike polnud veel linnapea. Teadsin sedagi, et taolisi ronge oli New Yorgi metroos kokku kuussada ja et igaüks neist oli pisut vähem kui kaheksateist meetrit pikk ning ligi kaks ja pool meetrit lai. Ma teadsin, et selline juhikabiinita moodul on mõeldud mahutama maksimaalselt nelikümmend istuvat ja 148 seisvat reisijat. Too segane sell puistas kõiki neid andmeid otsekui varrukast. Oma silmadega nägin ma seda, et vaguni istmed olid sinisest plastist, samasugusest sinisest nagu hilissuvine taevas või Briti õhujõudude munder. Samuti panin ma tähele, et vaguni seinapaneelid olid valmistatud grafitikindlast klaaskiust. Kohas, kus need läksid üle laeks, võis näha reklaamide paarisridu, mis kulgesid minust eemale. Panin tähele rõõmsaid väikesemõõdulisi plakateid, mis promosid telesaateid, keeltekursusi, võimalusi omandada kolledžikraad või mingis ametis hästi teenida.

Mulle jäi silma ka üks politseiteadaanne, milles soovitati: kui märkad midagi, reageeri.

Mu lähim kaasreisija oli latiino naine. Ta istus teisel pool vahekäiku mu vasakul käel, eesustest veidi edasi, ihuüksi kaheksale inimesele mõeldud istmel, pigem otsa pool kui keskel. Ta oli väikest kasvu, vanuse poolest umbkaudu kolme- ja viiekümne vahel, erutava välimusega ja paistis olevat väga väsinud. Naisel oli randme ümber kulunud poekott ning ta vahtis tema vastas olevat tühjust pilguga, mis oli liiga kurnatud, et midagi tähele panna.

Järgmine kaasreisija, teisel pool ja naisest piki vagunit umbes meeter kakskümmend sentimeetrit edasi, oli mees. Ka tema oli kaheksale inimesele mõeldud istmel üksi. Ta võis olla pärit Balkanilt, aga sama hästi ka Musta mere äärest. Tumedad juuksed, kortsus nahk. Mees oli sooniline, töö ja elu olid teda omajagu räsinud. Ta istus, tallad kindlalt vastu põrandat, keha ettepoole kummargil ja küünarnukid põlvedel. Ärkvel, aga kohe-kohe magama jäämas. Reaktsioonid kellaajale vastavalt aeglased, keha kõikumas rongi liikumise taktis. Mees oli umbes viiekümneaastane ja oma vanuse kohta liiga nooruslikult riides. Kotjad teksad ulatusid talle vaid poolde säärde ning ühe mulle tundmatu NBA mängija nimega T-särk oli mitu numbrit suurem kui vaja.

Kolmas reisija oli naine, kes võinuks vabalt olla pärit Lääne-Aafrikast. Ta istus vaguni vasakul küljel keskmistest ustest lõuna pool. Naine tundus olevat väsinud ja loid ning kurnatus ja valgus andsid tema tumedale nahale tolmuhalli varjundi. Tal oli seljas erksavärviline batikkangast kleit, juukseid kattis sama mustriga kandiline riidetükk. Naise silmad olid suletud. Ma tunnen New Yorki küllaltki hästi. Pean end kosmopoliidiks ja New Yorki maailma pealinnaks, nii et saan temast aru umbes samamoodi nagu britt Londonist või prantslane Pariisist. Olen tuttav selle linna kommetega, ehkki mitte peensusteni. Ent polnud raske taibata, et ükskõik millised kolm inimest, samasugused nagu need, kes istusid praegu tolles öises põhja poole suunduvas rongis number 6 Bleeckerist lõunas, on kontorikoristajad, kes sõidavad koju pärast õhtust vahetust kusagil raekoja kandis, või restoranitöölised Chinatownist või Little Italyst. Arvatavasti olid nad teel Hunts Pointi Bronxis või sõitsid koguni Belham Bayni välja ja valmistusid lühikeseks katkendlikuks uneks enne järjekordseid pikki tööpäevi.

Neljas ja viies reisija ei olnud sellised.

Viies reisija oli umbes minuvanune mees. Ta oli sättinud end neljakümne viie kraadi all üle kaheinimeseistme diagonaalselt minu oma vastas, võttes enda alla kogu vahekäigu. Tema riietus oli lohakas, kuid mitte odav. Puuvillased igapäevapüksid, golfisärk. Mees oli ärkvel. Ta oli pilguga kinni milleski, mis asus tema ees. Silmade fookus muutus kogu aeg puhuti teravnedes, otsekui mõtleks ta pingsalt ja arutleks omaette. Need silmad meenutasid mulle pesapalluri silmi. Neis oli tark, kaval ja arvestav pilk.

Ent mind huvitas hoopis neljas reisija.

Kui märkad midagi, reageeri.

Naine istus vagunis paremal pool, üksinda ühel kaugemal asuval kaheksa inimese istmel, väsinud lääneaafriklanna ja pesapalluri silmadega mehe vastasküljel ning umbes nende kahe vahepeal. Ta oli valge nahaga ja arvatavasti neljakümnendates eluaastates. Lihtsa olekuga. Tema tumedad juuksed olid korralikus, kuid maitsetus soengus, samas liiga ühtlaselt tumedad, et olla loomulikud. Ta oli riietatud üleni musta. Ma nägin teda üpris hästi. Mu lähim kaasreisija, mees vaguni paremal küljel, oli endiselt ettepoole kummargil ning tänu V-kujulisele tühikule tema kummis selja ja vaguni seina vahel küündis mu pilk naiseni takistusteta, kui mitte arvestada roostevabast terasest tugivarbade metsa.

Vaade polnud ideaalne, ent sellest piisas, et panna mu peas helisema kõik üheteistkümnepunktise nimekirjaga seonduvad häirekellad. Selle nimekirja ridu tähistavad punased nupud lõid üksteise järel helendama nagu kirsid Las Vegase mänguautomaadi ekraanil.

Kui uskuda Iisraeli vastuluureteenistust, siis vaatasin ma enesetapupommmarit.

KAKS

Ma lasksin sel mõttel kohe minna. Ja mitte rassitunnuste pärast. Valged naised on hulludeks tegudeks sama võimelised kui kõik teised. Lasksin sel mõttel minna, sest taktika seisukohast polnud see mõistlik. Ajastus oli vale. New Yorgi metroo võinuks olla enesetapupommarite jaoks suurepärane sihtmärk. Rong number 6 sobinuks terroriteoks sama hästi kui ükskõik milline teine ja isegi paremini kui enamik ülejäänutest. See peatub Grand Great Terminalis. Kell kaheksa hommikul, kell kuus õhtul, rong on rahvast täis, nelikümmend istujat, 148 seisjat, tuleb vaid oodata, kuni uksed inimestest tulvil platvormidele avatakse, ja siis nupule vajutada. Sadakond surnut, paarsada raskelt vigastatut, paanika, purustatud vaksalirajatised, võib-olla ka tulekahju, ja tähtis transpordisõlm on mitmeks päevaks või koguni nädalaks suletud ja võib juhtuda, et usaldus selle vastu ei taastu enam kunagi. Üsna köitev stsenaarium inimeste jaoks, kelle ajud töötavad viisil, millest me päriselt aru ei saa.

Siiski mitte kell kaks öösel.

Ja mitte vagunis, kus sõidab ainult kuus inimest. Mitte siis, kui Grand Central Stationi platvormidel liigub tuules üksnes prügi ja maas vedelevad tühjad papptopsid ning pinkidel konutab paar kodutut vanameest.

Rong seisatas Astor Place’i peatuses. Uksed avanesid sisinal. Peale ei tulnud kedagi. Mahaminejaid polnud samuti. Uksed sulgusid tümpsuga, mootorid hakkasid undama ja rong sõitis edasi.

Nimekirja nupud mu peas helendasid endiselt. Esimene punkt klappis sajaprotsendiliselt: ebasobiv riietus. Praegusel ajal on pommivööd sama keerulise ehitusega kui pesapallikindad. Võtke meeter korda seitsekümmend viis sentimeetrit suur tükk tugevat kangast, voltige see keskelt pikuti kokku ja te saate katkematu tasku, mille sügavus on kolmkümmend sentimeetrit. Siduge tasku pommarile ümber ja õmmelge tagant kokku. Tõmblukud ja trukid võivad kahtlust äratada. Laduge kogu tasku dünamiidipulki täis, kinnitage nende külge juhtmed, toppige tühimikesse naelu või terasest kuule, õmmelge pealmised servad kokku ja lisage tugevad õlapaelad, mis võtavad raskuse enda peale. Kokkuvõttes lihtne, kui samas ka kogukas. Ainus praktiline viis pommivööd varjata on kanda mitu numbrit suuremat rõivaeset, näiteks polsterdatud kasukat. See ei sobi mitte kuidagi Lähis-Itta ja mõjub New Yorgis usutavalt ainult kolmel kuul kaheteistkümnest.

Ent praegu oli september ja ilm kuum nagu suvel, metroos aga lisandus sellele veel kümme kraadi. Minul oli seljas T-särk. Reisija number neli kandis North Face’i musta läikivat tepitud kilejoppi, mis oli talle pisut suur ning mille lukk oli lõuani kinni tõmmatud.

Kui märkad midagi, reageeri.

Ma võtsin ette üheteistkümnepunktise nimekirja teise punkti. Seda ei saanud kohe rakendada. Teine punkt kõlab: robotlik kõnnak. Torkab kergesti silma kontrollpunktis või rahvarohkel turuplatsil või mõne kiriku või mošee juures, kuid seda on võimatu tuvastada kahtlusaluse puhul, kes istub ühistranspordivahendis. Pommarid ei kõnni roboti kombel mitte sellepärast, et nad on eelseisvast märtrisurmast ekstaasis, vaid põhjusel, et nad kannavad endaga kaasas kahtkümmet lisakilo ja pommivöö rohmakad nahkrihmad soonivad neile õlgadesse. Lisaks on nad uimastite mõju all. Niipalju siis märtrisurma võlust. Enamik pommareist on hirmunud tobud, kes hoiavad igemete ja põse vahel väikest tooroopiumipasta tükki. Me teame seda sellepärast, et dünamiidivööd tekitavad plahvatades iseloomuliku sõõrikukujulise lööklaine, mis rebib keha nanosekundi jooksul pooleks ja kisub pea täiesti tervena otsast. Inimese pea pole keha külge kruvitud. See asub oma kohal tänu raskusjõule, teatud määral on toeks nahk ja lihased ning kõõlused ja sidemed, kuid need nõrgad bioloogilised ankrud ei saa vastu jõhkra keemilise plahvatuse jõule. Mu Iisraeli õpetaja rääkis mulle, et kõige lihtsam viis, kuidas kindlaks teha, et vabas õhus toimunud plahvatuse põhjustas enesetapupommar, mitte autopomm või pakkpomm, on uurida kahekümne viie kuni kahekümne seitsme meetri raadiuses plahvatuskoha ümbrust, otsimaks inimpead, mis võib olla seal kuskil kummalisel kombel terve ja kahjustamata, nii et isegi oopiumikuulike on veel põses.

Rong jäi seisma Union Square’i peatuses. Peale ei tulnud kedagi. Ka mahaminejaid polnud. Platvormilt uhkas vagunisse kuuma õhku, mis muutis sisekonditsioneeri pingutused mõneks ajaks mõttetuks. Siis sulgusid uksed taas ja rong sõitis edasi.

Punktid kolmest kuueni on variatsioonid üsna subjektiivsel teema ärritunud olek, higistamine, näolihaste tõmblused ja närviline käitumine. Kuigi higistamist võib minu arvates põhjustada nii keha ülekuumenemine kui ka närvid, sest riietus on ebasobiv, lisaks dünamiit. Dünamiit pole muud kui nitroglütseriiniga läbi immutatud puidumass, mis on pressitud nuiakujulisteks pulgakesteks. Puidumass on hea soojusisolaator. Nii et higistamine sõltub ümbritsevast temperatuurist. Kuid ärritunud olek, näotõmblused ja närviline käitumine on tähtsad näitajad. Enesetapupommarid elavad läbi oma elu viimaseid veidraid hetki, nad on hirmul, kardavad valu ja on uimastitest juhmid. Lühidalt öeldes talitavad nad irratsionaalselt. Uskudes või pooleldi uskudes või ka mitte uskudes paradiisi ja piimajõgedesse ja meepottidesse ning lopsaka rohuga karjamaadesse ja neitsitesse, olles ideoloogilise surve all või täites oma ülemuste või perekonna soovi, on nad äkki olukorras, kust pole tagasiteed. Vapper jutt salakohtumistel on üks asi. Tegu ise on midagi muud. Sellest ka allasurutud paanika koos selle nähtavate tunnustega.

Reisijal number neli avaldusid need kõik. Ta nägi välja täpselt nagu naine, kes suundub oma elu lõpetama sama kindlalt ja pöördumatult, nagu meie rong oli teel lõpp-peatusse.

Niisiis seitsmes punkt: hingamine.

Naine hingeldas, vaikselt ja kontrollitult. Sisse, välja, sisse, välja. See oli nagu võte, mida sünnitajad kasutavad valu vähendamiseks, või nagu mingi kohutava vapustuse tagajärg või viimane meeleheitlik tõke, et mitte ängist, hirmust ja õudusest karjuma hakata.

Sisse, välja, sisse, välja.

Kaheksas punkt: enesetapupommarid, kes valmistuvad tegutsema, vaatavad ainiti enda ette. Keegi ei tea, miks see nii on, kuid videotõendid ja ellu jäänud pealtnägijate tunnistused on selles osas ühel meelel. Pommarid vaatavad ainiti enda ette. Võib-olla on nad kruvinud oma otsustavuse viimase piirini ja kardavad, et keegi võib vahele segada. Vahest arvavad nad nagu lapsed ja koerad, et kui nemad kedagi ei näe, siis ei näe ka neid keegi. Või on neis säilinud veel mõni süümekiud ning nad ei suuda vaadata inimesi, kelle nad kohe-kohe tapavad. Keegi ei tea, miks, aga kõik nad teevad nii.

See kehtis ka neljanda reisija puhul. Vähimagi kahtluseta. Ta vahtis enda vastas asuvat tühja akent nii intensiivselt, et võinuks pilguga klaasi läbi puurida.

Punktid ühest kaheksani – kõik linnukesega märgitud. Ma nihutasin oma keharaskuse istmel ettepoole.

Siis võtsin aja maha. Taktikalisest seisukohast oli mu mõte tervikuna absurdne. Ajastus oli vale.

Siis vaatasin uuesti naist. Ja nihutasin end taas. Sest esindatud olid ka üheksas, kümnes ja üheteistkümnes punkt, just nii, nagu oli kirjas, ning need olid loetelu kõige tähtsamad punktid.