Nagu vits vette

KÜMME

Terve maailm pole muud kui üks suur džungel, kuid New York on selle puhtaim kehastus. See, mis mujal on kasulik, on suures linnas ülioluline. Kui te näete, et nurga peal ootab teid neljast mehest koosnev kamp, siis te kas pistate vastassuunas plagama nagu hullumeelne või siis kõnnite edasi – tempot aeglustamata ega kiirendamata ning sammu mitte sassi ajades. Vaatate õpitud huvituseta enda ette, siis nagu muuseas meestele näkku, seejärel pöörate pilgu kõrvale, otsekui öeldesja muud ei midagi?

Tegelikult oleks targem plagama pista. Parim lahing on see, mis jääb pidamata. Kuid ma pole kunagi väitnud, et ma olen tark. Pigem kangekaelne ja mõnikord halvas tujus. On selliseid, kes vihasena löövad kassi jalaga. Mina aga kõnnin edasi.

Meeste ülikonnad olid tumesinised ja nägid välja nii, nagu pärinenuks need poest, mille sildil ilutseb välismaise kõlaga nimi. Mehed neis ülikondades näisid olevat võimekad. Nagu allohvitserid. Mehed, kes teavad, kuidas asjad maailmas käivad, ja on uhked, et saavad oma ülesandega hakkama. Päris kindlasti olid nad endised sõjaväelased või endised politseinikud või mõlemat. Sedalaadi sellid, kes on nihkunud palgaastmestikul ühe pügala ülespoole ning on end reeglitest ja määrustest pisut distantseerinud ja kelle jaoks mõlemad liikumised on võrdselt tähtsad.

Nad jagunesid kaheks paariks juba siis, kui ma olin neist alles nelja sammu kaugusel. Jätsid mulle ruumi endi vahelt läbipääsemiseks, kui ma seda soovinuks, kuid kõige esimene mees kergitas veidi oma käelabasid ja patsutas õhku, mis oli nagu kahtepidi mõeldud žest: palun peatuge ja meid ei pea kartma. Järgmine samm kulus mul otsustamisele. Ei tohi lasta neljal mehel endast korraga kinni krabada. Te kas jääte kohe peatuma või tormate nende vahelt läbi. Sel hetkel oli mul veel valikuid. Ma võisin seisma jääda, aga võisin ka edasi minna. Kui nad mul käigu pealt tee kinni panevad, siis niidan ma nad jalust nagu keeglikurikad. Ma kaalun sada kolmteist kilo ja liikusin hetkel kiirusega kuus koma neli kilomeetrit tunnis. Aga nad ei pannud mul teed kinni ja jäid seetõttu püsti.

Kui meie vahele jäi veel vaid kaks sammu, ütles kõige lähemal seisev mees: „Ehk räägiksime?”

Ma jäin seisma. Ja küsisin: „Millest?”

„Teie olete see tunnistaja, eks?”

„Aga kes teie olete?”

Vastuseks kergitas mees aeglaselt ja rahulikult oma pintsakuhõlma, paljastades üksnes punase atlassvoodri ja särgi. Ma ei näinud ei relva, kabuuri ega kabuuririhma. Mees surus oma parema käe sõrmed pintsaku vasakusse sisetaskusse ja tõmbas sealt välja nimekaardi. Siis küünitas ta käe ettepoole ja ulatas kaardi mulle. Nimekaart oli trükitud odavale paberile. Esimene rida kaardil teatas Sure and Certain, Inc. Selle all seisis Kaitse, Juurdlus, Sekkumine. Kolmandaks reaks oli telefoninumber, mis algas piirkonnakoodiga 212. Manhattan.

„Keldripoest saab igasugu asju,” ütlesin ma. „Kas pole? Minagi võin tellida endale nimekaardi, millele on trükitud John Smith, maailma kuningas.”

„Nimekaart on ehtne,” vastas mees. „Ja me pole kriminaalid.”

„Kelle heaks te töötate?”

„Seda ei tohi me öelda.”

„Sel juhul ei saa ma teid aidata.”

„On parem, kui te räägite meiega ja mitte meie ülemusega. Meie oskame käituda tsiviliseeritult.”

„See ajas mulle päris hirmu nahka.”

„Üksnes paar küsimust. Muud midagi. Aidake meid. Me oleme lihtsad tööinimesed, püüame raha teenida. Nii nagu teiegi.”

„Mina ei ole tööinimene. Ma olen vabahärra.”

„Siis vaadake oma avaralt verandalt meie poole alla ja tundke kaasa.”

„Mis küsimused need on?”

„Kas see naine andis teile midagi?”

„Milline naine?”

„Te teate küll. Kas te võtsite temalt midagi vastu?”

„Ja siis? Mis järgmine küsimus on?”

„Kas ta ütles midagi?”

„Ta ütles palju asju. Terve tee Bleecker Streetilt Grand Central Stationini ta muudkui rääkis.”

„Ja mida?”

„Suuremat osa sellest ma ei kuulnud.”

„Kas ta edastas mingit infot?”

„Minu kuuldes mitte.”

„Kas ta mainis mõnd nime?”

„Võimalik.”

„Kas see nimi oli Lila Hoth?”

„Seda ma ei kuulnud.”

„Kas ta mainis John Sansomit?”

Selle küsimusele ma ei vastanud. Mees ütles: „Noh?”

Ma kostsin: „Seda nime olen ma kusagil kuulnud.”

„Kas tema käest?”

„Ei.”

„Kas see naine andis teile midagi?”

„Mis see pidi olema?”

„Ükskõik mis.”

„Öelge mulle, mis tähtsust sel on?”

„Meie ülemus tahab teada.”

„Öelge talle, et las tuleb ja küsib seda minu käest ise.”

„On parem, kui te ütlete meile.”

Ma naeratasin ja kõndisin edasi, läbi koridori, mille nad olid mulle jätnud. Kuid üks meestest minust paremal astus sammu kõrvale ja üritas mind tagasi lükata. Ma müksasin teda õlaga rindu ja tõukasin ta teelt eest. Ta krabas minust uuesti kinni, mispeale ma jäin seisma, siis tegin sammu edasi, põikasin korraks petteks vasakule, seejärel paremale, libistasin end tema taha ja tõukasin teda tugevasti selga, nii et ta vaarus ettepoole. Tema pintsaku lõhik asus otse keskel. Prantsuse lõige. Briti ülikondadel on enamasti kaks külglõhikut ja itaalia omad on ilma lõhikuta. Ma kummardusin, võtsin kummagi käega ühest pintsakusabast kinni, sikutasin kõvasti ja rebisin seljaõmbluse puruks, üles välja. Siis tõukasin teda uuesti. Ta vaarus veel kord ettepoole ja kaldus paremale. Pintsakut hoidis tal seljas veel ainult krae. Pintsak oli eest kinni nööpimata, tagant katki ja nägi välja nagu haiglakittel.

Siis tegin ma kolm jooksusammu, jäin seisma ja pöördusin ümber. Olnuks palju stiilsem, kui ma oleksin aeglaselt edasi jalutanud, samas olnuks see ka märksa rumalam. Muretus on hea asi, aga valmisolek veel parem. Korraks näis, et nood neli seal ei suuda kuidagi otsusele jõuda. Nad tahtnuks mulle järele tulla. Selles polnud kahtlust. Kuid nad viibisid koidu ajal West 35 Streetil. Praegu sõitsid siin peaaegu eranditult ainult politseiautod. Niisiis piirdusid mehed üksnes tigedate pilkudega ja kõmpisid minema. Nad ületasid tänava hanereas ja pöörasid siis ümber nurga lõuna poole.

Teid pole enam vaja.

Aga oli ikka küll. Ma pöördusin, et minema hakata, ning politseijaoskonna hoonest väljus keegi mees ja jooksis mulle järele. Seljas oli tal hall määrdunud T-särk, jalas punased dressipüksid ning tema hallid juuksed oli turris ja salkus. Too perekonnaliige. Surnud naise vend. Väikelinna võmm New Jerseyst. Ta jõudis mulle järele, haaras mu küünarnukist tugevasti kinni ja ütles, et nägi mind jaoskonnas ning oletas, et ma olen see tunnistaja. Seejärel teatas ta mulle, et tema õde ei sooritanud enesetappu.