Nagu vits vette

KOLMTEIST

Ma tellisin endale kolmanda kohvi. Jake üksnes vahtis ettekandjat, otsekui ei mõistnuks ta, miks too seal seisab. Lõpuks ettekandja tüdis ja kõndis eemale. Jake lükkas nimekaardi mööda lauda uuesti minu ette. Ma võtsin selle, pistsin taskusse ning siis ütles Jake: „See asi ei meeldi mulle.”

„Mulle kah ei meeldiks,” kostsin vastuseks.

„Me peaksime tagasi minema ja nende New Yorgi politseinikega rääkima.”

„Jake, ta tappis end ise. See on fakt. Ja ainus asi, mis neid huvitab. Kuidas või millal või miks, see neile korda ei lähe.”

„Aga peaks minema.”

„Võib-olla küll. Aga ei lähe. Kas teile läheks?”

„Arvatavasti mitte,” vastas Jake. Ma nägin, et tema pilk muutus tühjaks. Võib-olla sirvis ta mälus kunagisi juhtumeid. Suured majad, varjulised teed, advokaadid, kes elavad oma klientidelt kogutud raha arvel pillavat elu, ei suuda ise haljale oksale jõuda ning üritavad peituda eelseisva häbistamise, skandaalide ja ametist vabastamise eest. Või õpetajad, kes on mõne oma õpilase rasestanud. Või perekonnaisad, kellel on Chelseas või West Village’is poiss-sõbrad. Siis veel kohalikud võmmid, taktitundelised ja oma karmil moel kaastundlikud, kogukad ja pealetükkivad, kes elavad kenades vaiksetes majades, kontrollivad piirkonda, sedastavad fakte, tipivad ettekandeid, sulgevad toimikuid, unustavad kõik ära, võtavad ette järgmise asja ega tunne huvi, kuidas, kus või miks see juhtus.

Jake küsis: „Kas teil on mõni teooria?”

Ma vastasin: „Teooria jaoks on veel liiga vara. Praegu on meie käsutuses ainult faktid.”

„Millised?”

„Pentagon ei usaldanud päriselt teie õde.”

„See on nüüd küll väga karm.”

„Jake, ta oli jälgitavate nimekirjas. Lihtsalt pidi olema. Niipea, kui tema nimi arvutitest läbi jooksis, kargasid need föderaalid autosse. Kolm agenti. Protseduur näeb nii ette.”

„Aga nad ju sõitsid varsti minema.”

Ma noogutasin. „Mis tähendab, et nad ei kahtlustanud eriti midagi. Tegutsesid ettevaatusest, igaks juhuks. Võib-olla neil oligi miskit mõttes, aga nad ei uskunud seda eriti. Nad sõitsid siia selleks, et kõik kahtlused välistada.”

„Millised kahtlused?”

„Asi on infos,” vastasin ma. „Seda see personaliosakond ju sisaldabki.”

„Kas nad arvasid, et mu õde lekitas infot?”

„Nad tahtsid olla kindlad, et seda ei juhtunud.”

„Mis tähendab, et mingil hetkel pidasid nad seda võimalikuks.”

Ma noogutasin uuesti. „Võib-olla nähti teda mõnes vales kabinetis, avamas vale kaustakappi. Võib-olla arvati, et sel on mingi süütu põhjus, aga samas taheti selles kindel olla. Või siis oli miski kaduma läinud ja ei teatud, keda tuleks jälgida, niisiis hoiti kõigil silm peal.”

„Mis laadi info see võis olla?”

„Pole aimugi.”

„Mõni kopeeritud toimik?”

„Väiksem,” kostsin ma. „Kokkumurtud märkmikuleht, mälupulk. Midagi sellist, mida on võimalik allmaarongis käest kätte anda.”

„Mu õde oli patrioot. Ta armastas oma kodumaad. Ta poleks midagi sellist teinud.”

„Ja ei teinudki. Ta ei andnud mitte kellelegi mitte midagi.”

„Siis pole meil ju midagi.”

„Kui mitte arvestada seda, et teie õde viibis sadade kilomeetrite kaugusel kodust, laetud relv kaasas.”

„Ja oli hirmul,” lisas Jake.

„Seljas talvejope, kui väljas on kolmkümmend kaks kraadi sooja.”

„Siia lisanduvad veel need kaks nime,” lausus Jake. „John Sansom ja Lila Hoth, kes too siis ka poleks. Ja Hoth kõlab võõrapäraselt.”

„Markakis kõlas kah kunagi võõrapäraselt.”

Jake jäi jälle vait ja mina rüüpasin kohvi. Liiklus Kaheksandal avenüül muutus aeglasemaks. Kätte oli jõudnud hommikune tipptund. Idakaarest veidi paremal paistis juba päike. Selle kiired ei ühtinud tänavavõrgustikuga. Nad langesid madala nurga all ja heitsid pikki diagonaalseid varje.

Jake sõnas: „Andke mulle midagi, millest alustada.”

Ma vastasin: „Meil pole piisavalt andmeid.”

„Tehke oletusi.”

„Ma ei saa. Ma võin mingi loo välja mõelda, aga selles oleks palju lünki. Ja üldse, see lugu võib osutuda täiesti valeks.”

„Üritage. Pakkuge midagi välja. Nagu ajurünnakus.”

Ma kehitasin õlgu. „Kas te olete kunagi kokku puutunud endiste eriväelastega?”

„Paari-kolmega ehk. Aga võib-olla ka nelja või viiega, kui arvata sisse need liikluspolitseinikud, keda ma tundsin.”

„Siis arvatavasti ei ole. Suurem osa lugusid erivägedes teenimisest on välja mõeldud. Sellega on samuti nagu inimestega, kes väidavad, et nad olid Woodstocki festivalil. Kui neid kõiki uskuda, siis pidanuks seal publikut olema kümne miljoni jagu. Või võtke New Yorgi elanikud, kes nägid, kuidas lennukid kaksiktornidesse sööstsid. Kellega te ka ei räägiks, kõik nägid seda. Mitte keegi ei vaadanud sel hetkel mujale. Need, kes väidavad end olevat teeninud erivägedes, tavaliselt valetavad. Suurem osa neist pole eales jalaväest kaugemale jõudnud. Mõni pole üldse sõjaväes käinud. Inimestele meeldib asju ilustada.”

„Nagu mu õele.”

„See on inimlik.”

„Kuhu te sihite?”

„Ma mõtlen sellest, mida me teame. Meil on kaks suvalist nime, valimishooaeg on alanud ja teie õde töötas Pentagoni personaliosakonnas.”

„Kas te arvate, et John Sansom valetab oma mineviku kohta?”

„Arvatavasti mitte,” vastasin ma. „Aga see on valdkond, kus on kerge liialdada. Ja poliitika on räpane. Võite kihla vedada, et keegi kontrollib praegu seda inimest, kelle juures Sansom laskis kakskümmend aastat tagasi oma rõivaid puhastada, tahtes teada, kas tal ikka oli elamisluba. Niisiis on igati loogiline eeldada, et inimesed uurivad praegu piinliku hoolega tema tegelikku elulugu. See on ju rahvuslik spordiala.”

„Sel juhul pole võimatu, et Lila Hoth on ajakirjanik. Või uurija. Mõnes kaabelteleuudiste firmas. Või siis raadios. Ja teeb saateid, kuhu kuulajad saavad helistada.”

„Aga äkki on ta Sansomi vastaskandidaat?”

„Sellise nimega vaevalt. Ja kindlasti mitte Põhja-Carolinas.”

„Hüva, oletagem, et ta on ajakirjanik või uurija. Võib-olla pinnis ta mõnd personaliosakonna ametnikku, et temalt Sansomi teenistuslehte kätte saada. Võib-olla langes tema valik teie õele.”

„Mis võis olla see, millega teda survestati?”

Ma vastasin: „See on selles loos esimene suur lünk.” Ja just nii see oli. Susan Mark oli olnud meeleheitel ja kohkunud. Oli raske ette kujutada, et ajakirjanik kasutab hirmutamist. Ajakirjanikud võivad küll olla head manipuleerijad ja veenjad, kuid üldiselt neid ei kardeta.

„Kas Susan huvitus poliitikast?” pärisin ma.

„Millest selline küsimus?”

„Võib-olla Sansom ei meeldinud talle. Ei meeldinud tema poliitilised seisukohad. Võib-olla tegi Susan ajakirjanikuga koostööd. Vahest koguni vabatahtlikult.”

„Miks ta siis nii hirmul oli?”

„Sest ta rikkus seadust,” vastasin ma. „Tal pidi süda päris saapasääres olema.”

„Ja miks tal relv kaasas oli?”

„Kas tavaliselt siis ei olnud?”

„Mitte kunagi. See relv on perekonnareliikvia. Ta hoidis seda oma pesusahtlis, nagu inimesed tavaliselt teevad.”

Ma kehitasin õlgu. Too relv oli selle loo teine suur lünk. Inimesed võtavad oma relvad pesusahtlist välja väga mitmesugustel põhjustel. Enesekaitseks, kellegi ründamiseks. Kuid mitte igaks juhuks, oletades, et neid võib tabada hetkeline uid end kodust kaugel ära tappa.

Jake ütles: „Susan ei hoolinud eriti poliitikast.”

„Nii.”

„Seega ei saa siin olla seost Sansomiga.”

„Aga miks siis mainiti tema nime?”

„Ma ei tea.”

Ma ütlesin: „Ilmselt sõidutati Susan autoga New Yorki. Lennukisse relvaga ei lasta. Võib arvata, et tema masinat pukseeritakse praegu minema. Küllap sõitis ta linna läbi Holland Tunneli ja parkis päris kesklinna.”

Selle peale ei öelnud Jake midagi. Mu kohv oli jahtunud. Ettekandja ei tõtanud enam meie tasse täitma. Olime tema silmis kasutu laudkond. Ülejäänud klientuur oli vahepealse aja jooksul jõudnud juba kaks korda vahetuda. Tööinimesed, kel on kogu aeg kiire, tangivad end, valmistudes pingeliseks päevaks. Ma püüdsin ette kujutada, mida tegi Susan Mark kaksteist tundi tagasi, valmistudes pingeliseks ööks. Pani end riidesse, otsis üles isa relva, laadis selle ja toppis siis tollesse musta kotti. Seejärel istus autosse, sõitis mööda 236. maanteed Beltwayle, pööras paremale, võib-olla ka tankis, seejärel keeras 95. maanteele ja võttis suuna põhja poole, silmad suured ja täis meeleheidet, puurimas tema ees olevat pimedust.

Tehke oletusi, oli Jake öelnud. Kuid järsku ei tahtnud ma enam oletada. Sest ma kuulsin oma peas Theresa Lee häält. Kuidas too uurija ütleski? Minu arvates viisite te ta endast välja. Jake märkas, et ma mõtlen, ja küsis: „Mis on?”

„Arutlegem tema võimalike motiivide üle,” kostsin ma. „Lähtugem eeldusest, et tal polnud teist valikut. Ja edasi oletagem, et Susan oli teel New Yorki, et anda üle informatsioon, mida tal oli kästud hankida. Lisaks oletagem, et käsk tuli kurjategijatelt. Kuigi neil oli tema üle mõju, ei tahtnud ta, et see info leviks. Küllap arvas ta, et nad suurendavad survet ja nõuavad temalt veel rohkem. Ta tundis, et on lõksus, ega näinud sellest väljapääsu. Ja eeskätt tundis ta nende ees suurt hirmu. Sellepärast ta võttiski relva kaasa. Ilmselt lootis ta lahendada olukorra jõuga, kuid ei olnud selles suhtes ülearu optimistlik. Kõike kokku võttes ta ei uskunud, et see lugu lõpeb hästi.”

„Ja siis?”

„Eelseisev oli tema jaoks väga tähtis. Ta oli kohe-kohe kohtumispaika jõudmas. Ning tal polnud mõtteski ennast maha lasta.”

„Aga see nimikiri? Käitumuslikud tunnused?”

„Tunnused olid, aga põhjus oli vale,” vastasin ma. „Susan oli teel kohta, kus tema elu võis lõpetada keegi teine, nii ta vähemalt arvas, vahest mingil muul viisil, ja kas siis otseses või ülekantud tähenduses.”